Tśingis-khaan
rüüstavate mongolite kume kära ja nende unustamatu ulgumine nutvate elanike
mahanottimisel: ,, Nii käsin ,,Jassa"! Nii käsib Tingis-khaan!". Lagunevate laipade õudne
11
lehk kihutas linnast viimsed terveks jäänud elanikud varemetest minema ja nad leidsid
varjupaiga soodes, hagudest onnides, oodates iga silmapilk mongolite tagasipöördumist ning
arkaanisilmust , mis viib neid igavesse orjapõlve.
Üks pilt lõi silmipimestava eredusega leegitsema.. Purustatud Samarkandi müüride lähedal
lebas sellili suur lahja kaamel, pikad kõhetud jalad taevapoole, elu hingitses veel nõrgalt ta
õudust täis silmades. Mõned näljast mustaks muutunud inimesed, käed küünarnukkideni
verised, rebisid üksteist tõugates kaameli auravast kõhust sisikonnatükikesi ja kugistasid nei
sealsamas rutakalt alla.