"arjumalaks" - 1 õppematerjal

E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)

» 160 Kuna munk kõeles, ei suutnud sepp silmi tema nält ara pö orata. Selle nä mehelik ilu, tuli, mis suurtes ja süavates silmades loitis, vali ja siiski pehme hä alekõa ning vaimustatud sõade vool hakkasid sepa selget mõstust joobnustama. Ta hakkas aru saama, kuidas see ainuke mees, kelle õget nime ega saatust keegi ei tundnud, kelle salanimi Tasuja aga igale eesti kõvale ammugi tuttav oli, keda nõaks, surnust tõsnud Kalevipojaks, püaks Jüiks, libahundiks, vä arjumalaks Ukuks peeti ja kelle nime ebausklik rahvas häa ajal appi hü udis -- kuidas see mees üsipäni paari aastaga tervet rahvast oma tahtmise jäele juhtida ja verisele mäsule äritada võs, ilma et keegi neist, kes teda tundsid, äa-andjaks oleks saanud. «Imeline mees!» üles sepp raskelt hingates, kui munk vaikis. «Mina ei ole ebausklik, aga sina võksid mind uskuma panna, et sa lihane inimene ei ole. Seni ei tundnud ma enesest