Bernard Kangro
Kangro ei tõrgu sonetipärga lüüriliseks poeemiks
nimetamast, olles täiesti teadlik sellega kaasnevast konvergentsiprobleemist. Sellist
kokkusulasmist on ta alati otsinudki, mis näiteks eepikas on andnud lüürilise romaani või
isegi proosalüürika ,,Siniste mesilaste" ,,sonett-novelli" näol. Juba 1930. aastate lõpul, pärast
põhjalikku tutvust lüürikaga, esimest romaani ,,Konrat puhub tornist" kavandades, romaani
kui zanri uurides oli kirjanik veendunud traditsioonilise aristotelesliku kolmikjaotuse
lüürika, dramaatika, eepika formaalsuses reaalselt segunemine on sonetipärjas sedavõrd
läbiv, et lüroeepiline lisamääratlus on piisavalt õigustatud.
Kangro hilisemas loomingus esineb jälle puhtalt lüüriline luule, ent ta luule kõige
originaalsemaks osaks võiks pidada just seda lüroeepikalähedast, tsüklitesse koondavat
lüürikat, mis omandab kergesti nö amorfse poeemi tunnused. See algab kogus ,,September"
annaabi.ee 
