Filosoof Aristoteles
arusaama, et mitte ainult inimeste tegusid ei määratlse nende eesmärk, vaid ka
loodusnähtused on läbinisti sihipärased (teoloogia). Ideedeõpetuse lükkas ta
otsustavalt tagasi kui tühjad sõnad ja luulelised metafoorid. Meelteüöeste iddede
kohale seadis ta maailma põhiprintsiipidena asjades endis seesmiselt toimivad vormid.
(Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher, 2007)
Veel üheks tähendusrikkaks erinevuseks võrreldes Platoniga on
Aristotelesevankumatu huvi looduse uurimise vastu. Eelkõige aga huvitab teda
muutumise ja saamise problee, mille analüüsi ja seletamise kontekstis töötas ta välja
kuulsad ja ajalooliselt olulised eristused mateeria ja vormi nind potentsiaalse
(võimaliku) ja aktuaalse (tegeliku) vahel. (Delius, Gatzemeier, Sertcan, & Wünscher,
2007)
Mis on filosoofia? Kas sellele küsimusele ongi üldse võimalik üheselt vastata?
Inimesed ei hakanud filosofeerima selleks, et mingit materiaalset kasu saada.