Mis paneb täiskasvanud mängima?
Ma arvan, et paljud, kes on oma elutempole jalgu jäämas tahaksid teada nende saladust.
Kindlasti sooviks nii mõnigi meist sageli uuesti laps olla ja terve päeva lihtsalt mängida lasteaias.
Teame ju, et aega tagasi keerata ei saa, seega kas mängiv täsikasvanu on reaalne ning kui on, siis
mis mänge ta mängiks? Ma arvan, et kindlasti mitte mudelautode või nukkudega nagu
koolieelikud. Nendele küsimustele üritan vastuse leida käsitledes Huizinga, Batesoni,
Aristophanesnese ja Tammsaare teoseid.
Enne kui hakata kõnealust teemat lahkama tuleks teha selgeks, mis asi see mäng ikkagi
on, sest muidu võib tekkida arusaam, et osad täiskasvanud, näiteks elukutselised näitlejad
mängivad kogu elu. Huizinga on öelnud: ,,Igasugune mäng on esiteks ja enne kõike vaba
tegevus. Pealesunnitud mäng pole enam mingi mäng. Kõige rohkem võib see olla mängu
matkimine."(Huizinga, 1985: 16) Teame, et näitlejad mängivad erinevaid rolle raha eest, mitte