1950. aastate keskpaigaks oli keeleteadlaskond täienenud noorte andekate uurijatega ning ideoloogiline surve nii ühiskonnas kui ka teaduses oli jäänud pisut nõrgemaks. 1954. aastal andis Eesti NSV Teaduste Akadeemia Presiidium Emakeele Seltsi avaldamiseks oma nõusoleku. Suurimad teened selle saavutamisel ja hiljem aastaraamatu taseme hoidmisel olid akadeemik Paul Aristel, kes valiti 1955. aastal aastaraamatu toimetuskolleegiumi esimeheks ja oli selleks kuni oma surmani 1990. aastal. ESA on olnud eri aegadel vägagi erinev. Kui 1950. 60. aastate alguses oli tegemist peaaegu tervenisti soliidsete teadustööde kogumikuga, siis 1970. aastatel hakkasid teadusmaterjalide suhted paigast nihkuma ning seda eelkõige seetõttu, et hea kaastöö hankimine muutus üha keerulisemaks, sest
tooma. Paraku ei päästnud see kõik Eesti Viirest. Kõigi nimetatute puhul võib kõnelda ka teadlasi tagakiusamisest kodanlike natsionalistide tervest koolkonnast. Eriti laialdane ja eesti väljajuurimise kampaania käigus 1950. aastate kultuuri piire ületav oli see keeleteadlasel Paul algul. Kõige raskem oli humani taar ja Aristel. Arheoloogide ühistööna valmis rahvusteaduste esindajail, suhteliselt kergemini kapitaalne koguteos Eesti esiajast. Folkloristide pääsesid matemaatikud, keemikud ja füüsikud. tippsaavutusteks on uurimuslik väljaanne eesti Eesti teadus jäi kodumaal siiski alles ja vanasõnadest (Arvo Krikmann jt.) ja arenes kõigele vaatamata edasi
annaabi.ee 
