Euridice isegi ei kaalu jumalanna ettepanekut ning ei soovi Aristaiosega abielluda. Ta ei karda midagi, sest armastus on tema kõrval. Aristaios on meeleheitel ning Saatür naerab tema ning tema naeruväärse välimuse üle. Kuid ka Veenus ei anna alla, ei anna alla enne kui Euridice kuulub kellelegi teisele, kas elusalt või surnult. Kui pruut tantsib Nümfidega, saadab jumalanna ussi Euridicet hammustama. Kõik peale Aristaiose jooksevad paanikas laiali, kuid Euridice põlgab Aristaiose taas ära. Nümfid nutavad sõbra kaotuse pärast ja viivad ära ta surnukeha. III vaatus Orfeus ei suuda suurest kurvastusest iseg nutta. Halastamatu Parka kinnitab Orfeuse pruudile osaks langenud kurba saatust. Veenus ja Saatür kohtavad juhuslikult Aristaiost, kes on mõistuse kaotanud. Kord arvab ta, et on hunt, siis uss, draakon, merekoletis. Saatür ja Veenus laulavad temaga koos mõttetut riimikest
kohe algusest peale. Nende abielu õnnistama tulnud pulma- ja abielujumala Hymenaiose süüdatud tõrvik hakkas tossama ja tahma välja ajama ning tõi kohalviibinutele pisarad silma. Iseesi kui määrav selline enne olla võis, kuid õnnetus ei lasknud ennast kaua oodata. Legendi ühe variandi kohaselt tantsis Eurydike oma pulmapäeval sõbrataride najaadidega väljal ning astus maopesale, teise loo kohaselt põgenes ta Apolloni poja, karjus Aristaiose eest, kes teda ihaldama oli hakanud, ning ei pannud maas olevat madu tähele. Igal juhul sai ta jalast surmavalt hammustada ja viidi allilma. Orpheus hulkus mõnda aega leinates sihitult ringi ning laulis nii kurbi laule, et jumaladki neid kuuldes nutsid. Lõpuks otsustas ta oma armastatule surnuteriiki järele minna. Teel sinna saatis teda jumalate käskjalg Hermes, kelle ülesandeks mõnede müütide järgi oli surnuid Hadesesse saata
annaabi.ee 
