JUURDEPÄÄSUPIIRANGUD ARHIVAALIDELE EUROOPAS JA VENEMAAL
Kirikute
arhivaale hoiti kirikutes ja kloostrites.
Seoses vastuvõetud arhiiviseadusega 1794. aastal algas uus ajastu arhiivide ajaloos. Riik pidi
rahvuslike dokumentide juurdepääsu säilimise ja tagamise eest vastutama. Tekkis õigus uurida
valitsuse arhiive ja arusaamine, et arhiivid on kodanike omand. Alates 19. sajandi algusest
läänemaailmas kinnistus aegamööda vaba juurdepääsu põhimõte.
20. sajandi alguses hakati tegema vahet dokumendil ja arhivaalil. Kui varem olid piiranguid
kehtestatud riigi olulisemate dokumentide salastamiseks, siis nüüd 20. Sajandil muutus oluliseks
eelkõige inimeste eraelu kaitse. Arhiivide avanemine 1990ndate aastate alguses tõi kaasa
juurdepääsu peaaegu kõikidele arhiividesse jõudnud dokumentidele, kusjuures ei tehtud vahet,
kas dokumendid sisaldasid kellegi õigusi ja huve riivavaid andmeid või mitte. Seoses eelpool
tooduga hakati 1990ndate keskel seadusi muutma.