1920. AASTATE ELU-OLU EESTI VABARIIGIS
tehaste ja ettevõtete juurde.
Enne I maailmasõda alustasid tegevust esimesed eestlastest arhitektid K. Burman ja A. Perna ning
oma arhitektkond moodustus samaaegselt riikliku iseseisvuse tekkimisega 1918. aastal. Arhitektid
olid õppinud peamiselt 1862. a. asutatud Riia Polütehnilises Instituudis ja täiendanud end
Saksamaal. Vanadest kultuurmaadest erinevalt traditsioonide koorma puudumine hõlbustas
funktsionalismi vastuvõttu, teisalt aga kultuurikihi hõredus ei loonud pinnast
arhitektuuriavangardiga sügavamaks haakumiseks. Funktsionalismile eelnenud arhitektuuri võib
Eestis nimetada 1920. aastate traditsionalismiks. 1920. aastate traditsionalism kujutab endast
kohaliku luterliku baroki moderniseeringut, mida iseloomustavad rasked väikeste ja väheste
avadega ehituskehad ja kõrge kelpkatus, fassaadid on liigendamata ja kaunistusteta. Eesti 1920.
aastate traditsionalism võib võrreldes Soome ja Rootsiga tunduda saksapärane, kuid saksa
annaabi.ee 
