Eesti eluasemefondi puitkorterelamute ehitustehniline seisukord ning prognoositav eluiga
remontisid, siis oli ehitustööde kvaliteet tihti lohakas ja hoonet hävitav. Remondi
eesmärgiks oli tagada elanikele hädapärased elutingimused, kuid see ei olnud suunatud
pikemaajalisele jätkusuutlikule ehitishooldele ega võtnud arvesse puitelamute
arhitektuurset ning konstruktiivset spetsiifikat. Tihti läksid nende remontide käigus kaduma
ka hoonete dekoratiivdetailid ja esialgne arhitektuurne ilme. Rikuti hoone algsed
proportsioonid ning väljanägemine.
Arhitektuuriajaloolaste ringkondades hakati puithoonestust juba 1960.1970. aastail
mõningal määral siiski väärtuslikuks pidama, selle tulemusena moodustati paljudes
linnasüdametes, näiteks Kuressaares, Viljandis, Võrus ja mujal muinsuskaitsealad. Palju
väärtuslikke puithoonestusega alasid jäi siiski kaitsetsoonidest (nagu muinsuskaitsealasid
siis kutsuti) paratamatult välja. Suuremates linnades, nagu Tallinn ja Tartu, peeti
annaabi.ee 
