1960. aastail hakati arhiivi vastu võtma ka tegutsevate asutuste arhivaale. Alates 1963. aastast, kui loodi eraldi Harju Rajooni Riiklik arhiiv, jäi Tallinna linnaarhiivi tööpiirkonnaks taas vaid Tallinna linn; aastail 1963 - 75 oli arhiivi ametlik nimi Tallinna Linna Riiklik Arhiiv. Osa Harjumaa dokumente anti üle uude rajooniarhiivi, osa Eesti NSV Riiklikku Ajaloo Keskarhiivi. 1976. aastal ilmus arhiivi kogude esimene trükitud üldjuht, Eesti NSV Tallinna Riikliku Keskarhiivi arhiivifondide lühiteatmik (koostaja Edda Vendla). 1975. aastal arvati Tallinna arhiiv riiklike keskarhiivide hulka. Riikliku keskarhiivi staatus püsis kuni arhiivi taasmunitsipaliseerimiseni 1944. aastal; vastav ametlik nimetus - Eesti NSV Tallinna Riiklik Keskarhiiv - oli kasutusel 1989. aastani. Põhimääruse kohaselt pidid Tallinna Riikliku Keskarhiivi koostisse kuuluma "NSV Liidu Riikliku arhiivifondi dokumendid, mis on moodustunud alates 13
ajast või teabekandjast. 1941. ja 1958. aasta määrustes öeldakse otsesõnu, et tegemist on NSV Liidu omandi määratlemisega, 1980. aastal väljendutakse mõnevõrra pehmemalt, defineerides arhiivifondi kui nõukogude rahva ühisvara, mis on riikliku kaitse all. (Kibal jt 2005) Nõukogude ajal liigitusid dokumendid salajasteks ja piiratud kasutatavusega materjalideks, seega ei saa pelgalt selgitada juurdepääsu ja selle piiramise analüüsiga tänases tähenduses. Salajaste arhiivifondide osas ei toimunud poole sajandi vältel olulisi muudatusi, erinevalt piiratud kasutatavusega dokumentidest. Loomulikult oli kõige enam kasutuspiiranguga arhivaale 1940. 1950. aastatel, ent tuleb tõdeda, et ka järgnevalt ei toimunud juurdepääsu avardamise suunas arengut. Põhimõtteline muudatus arhivaalide kasutustingimustes leidis aset 1987. aastal nõukogude süsteemi üldise lagunemise ja ärkamisaja mõjul. See seisnes järk-järgulises erifondide avamises
annaabi.ee 
