JUURDEPÄÄSUPIIRANGUD ARHIVAALIDELE EUROOPAS JA VENEMAAL
Salastatud arhivaalide suur osatähtsus ja üldine juurdepääsu piiramine arhiiviainesele.
Kogu arhiivindust Eesti NSVs ja loomulikult NSV Liidus kontrollis täielikult täitevvõim e
valitsus, teisisõnu Rahvakomissaride Nõukogu, mis hiljem nimetati ümber Ministrite Nõukoguks
ning kogu seda riigiaparaati reaalselt juhtis ja suunas kommunistliku partei. Üleliidulisel ega
vabariiklikul tasandil ei eksisteerinud arhiiviseadust, seega rahval, kui kõrgema riigivõimu
kandjal, ei olnud arhiiviasjades sõnaõigust.
Arhiivinduse riikliku korraldamise tähtsaimaks aktiks oli NSV Liidu Riikliku arhiivifondi
põhimäärus vastavalt 1941., 1958. ja 1980. aastast.7 See võeti vastu Nõukogude valitsuse
määrusena ja kehtis ülimuslikult ka vabariikides, sh Eesti NSVs. Määruse tuumaks on NSV
Liidu Riikliku arhiivifondi kontseptsioon. Selle ulatus on kõikehõlmav, totaalne. Riiklikku
arhiivifondi kuuluvad kõik dokumendid, millel on mingi väärtus, olenemata nende tekkimise