Euroopa muinaskultuurid
ilusaid vanu ilusaid asju. Koguti ja kuhjati neid asju oma lossidesse ja paleedesse
lihtsalt ilu pärast. Polnud pidepunkte, mille põhjal need paika panda.
Johann Joachim Winckelmann (1717-1768) – huvitus antiikkunstist ja ta
hakkas külastama neid tuntumaid kollektsioone. Seadis eesmärgiks
antiikkunstiajaloo. Uue tasemega mees, sest kaevamistel kogutud kunstiteoste
põhjal kirjutas kokku antiikkunsti ajaloo. 1764. aastal ilmus antiikkunsti ajalugu.
Seda on peetud ka esimeseks arheoloogialaseks raamatus/uurimistööks. Üks
röövel tappis ta ära, kuna arvas, et ta on rikas mees, kuigi tegelikult polnud.
Tormilisest arengust võib rääkida alates 19. sajandist, mille algusest peale toimub
paljudes euroopa maades ajaloouurimisel suur muutus. Siis hakatakse tundma
huvi oma rahvusliku mineviku ja oma esivanemate vastu. Varasem ajalugu oli
valitsejate ajalugu. Huvi laieneb rahvusliku ajaloo suunas ja hakatakse teostama
kaevamisi ka igasuguste muinasmälestistele. Hakkas tekkima muuseume