Ometi on peaaegu igaüks kunsti mõiste endale mingil määral selgeks teinud ning jõudnud arvamuseni, et see on eetiliste ja esteetiliste printsiipide sulam. Sellest lähtuvalt saab kunsti pidada ülevaks ning elu ebatäiuslikuks nähtuseks ning nii võibki väita, et loomingu osatähtsus inimeksistentsi täiendamisel ja sellele mõtte andmisel on küllaltki suur. Kunst kui inimlik loomingumeetod on ühiskonna oluliseks osaks olnud aastatuhandeid. Algsetest arglikest loometaotlustest koopaseintel on 21. sajandi alguseks jõutud välja mahukate jõgiromaanide, suurejooneliste arhitektuurimälestiste ning virtuaalsete teosteni. Just säilivuses ning loomingule omistatud tähelepanus peitub kunsti ja elu suhestatuse üks oluline põhjus. Kunst peab kedagi või midagi mõjutama, vastasel juhul seda lihtsalt ei eksisteeriks. Kui looming ei annaks elule seda, millest puudus on, siis ei pandaks kunsti tähelegi
Kunst avab tee maailma mõistmisele Elan tohutult suures maailmas, kohas, mida ma ei tunne ega mõista kunagi täielikult. Millest ta koosneb ja mis värvi ta on? Elab seal veel minu sarnaseid, kes roomavad mõistmatuses, põgenevad tegelikkuse eest ja riskivad iga oma keharakuga, et leida kindlustunne ja rahulolu siin, meie maailmas? See koht koosneb arglikest kontuurjoontest, rämedatest värvilaikudest, mida olen püüdnud hüsteeriliselt kustutada, et pealtvaatajate silmi mitte ärritada. Tunnen, kuidas iga vale samm määrib mu eluportreed nagu jõuline pintslitõmme lumivalgel paberil. Vahest tundub maailm nii võlts ja küüniline nagu oleks ta meie suurim vaenlane, kes oskab enda teravaid hambaid vaid näidata. Ma ei tunne maailma veel täielikult, olen labürindi alguses, suures orus, kust ei näe ümbritsevat elu ega olu
annaabi.ee 
