Enn vetemaa
kui mingi paratamatus, nimetatagu seda kas «iseliikuvaks masinavärgiks», «sundseisuks». «vabajooksuga
kulgemiseks», «absurdseks isevoolu mehhanismiks» või veel kuidagi teisiti. Niisiis ei tunnistata siin
mingisugust aprioorsust isiksuse kõlbelistes veenetes, vaid käitumises valitseb stiihiline, automaatne
tegevus. Erakordse käitumise, nagu tapmise, reetmise või surmaga silmitsi seismise, madaldab argiteoks
just tegelaste emotsionaalselt neutraalne seisund; siin pole pahelisust ega kangelaslikkust, on vaid argine ja
proosaline inimtegevus. Alles hilisemast süümest leiame püüdu käitumist mõtestada kas siis eetilistest ja
sotsiaalsetest kriteeriumidest või koguni determineeritusest lähtudes. Alles siin sekkuvad kõlbeline tahe ja
6
annaabi.ee 
