Üldine Teatriajalugu II
Uus teatriesteetika kasvas välja näitekirjandusest. Maeterlincki puhul vorm rahulik, liikumatu,
sõna, mida lausutakse vaikselt, ei mingeid karjeid, ei tormilisust. Selline dramaturgia vajab
lavakunstnikult uusi vahendeid. Teatrist saab otsekui pühakoda.
Sümbolism tekkis peamiselt hariduseliidi hulgas. Reaktsioon tolleaegsele ühiskonnale, tõusvale
ratsionalismile; sellele, kuidas arenesid loodusteadused jne. Sümbolistide põgenemist
unenägudesse, privaatsesse sfääri vastukaaluks argitegevusele. Maeterlincki maailm poeetiline,
näidendites näha pilte, kus võlvkoopad, järved, meri, mets; tihti kaevud, tornid, paleed, haiglad.
Pildimaailmas liiguvad tegelased marionetlikult, pidulikult, tegelasteks pimedad, armastajad,
võõrad. Tegelased justkui kasvuhoones. Dramaturgia jälgis kasvuhooneefekti; pole traagilisi
vastuseise, kõik nagu kasvuhoones. Vaikne, saatus, pausid, nüansid. Laval saab keskseks
ootamine kui selline. Staatiline teater. Seisundidraamad
annaabi.ee 
