Bernard Kangro
looduslüürika (millele liituvad ainult üksikud katsetused teistsuguse temaatikaga), mõnikord
näiliselt isegi puhtdeskriptiivne, tegelikult aga alati poeetilise subjekti elamuste maailmast
võrsuv. Teise perioodi sonetid on iseloomustatavad kodukoha- ja isamaaluulena, millele ei
puudu võitluslik paatos. Kolmanda perioodi sonettide haare on universaalne, elamuslik
10
struktuur simultaanne; taotlev läbilõige kaasaegsest maailmast küünib argireaalidest
poliitiliste probleemideni". Kui Kauksi Ülle pani tähele, et ,,Vanas Võrumaas", aga ka
,,Veebruaris" hakkab nappima tunnetuslikku sügavust, siis võib temaga nõus olla tegemist
on tõesti autori väga subjektiivse kihi peegeldusega, lüürikaga par excellence, millele ei ole
kunagi laiemat objektiivset kandepinda. Lugejale kui niisugusele on see luule tõepoolest
suhteliselt väheütlev, küll aga suurepärane aines Kangro kui kirjaniku uurijale või sellele, kes
annaabi.ee 
