Eesti kirjanduse ajalugu I
Tuumakama osa jutukirjandusest moodustasid rahvajutud, F.R. Kreutzwaldi "Eestirahva
Ennemuistsed jutud" äratasid avalikkuse huvi rahvaloomingu vastu laiemalt.
Algupärase proosa paremik käsitles põhiliselt kaasajale iseloomulikke probleeme olustikulis-
realistlikus laadis.
Jakob Pärn (1843-1916) - Tormas, sõprus Jakobsoniga sidus ta rahvusliku liikumise radikaalsema
poolega, samas kujunesid head suhted Hurdaga. Kooliõpetajana kirjutas didaktilisi
rahvaluuleainelisi ja argiolustikulisi jutte lastele ja kodudele. Selle perioodi esileküündivamad
jutustused on Pärna "Oma tuba, oma luba..." (1879) ja "Must kuub" (1883).
Lilli Suberg (1841-1923) tuli kirjandusse Jakobsoni õhutusel, kirjutades 1873. aastal
autobiograafiliste sugemetega jutustuse "Liina" (1877), kuigi stiil ja keel jäävad soovida, hindas
Jakobson selle algupärasust. Haritud eestlannade ideaale esitab Suburg veel jutustuses "Maarja ja
Eeva..." (1881), "Linda, rahva tütar" (1900 "Postimehes")