Sürrealism ja Salvador Dali
esimese näite sürrealistlikust automaatkirjutusest.
Bretoni ,,Sürrealismi manifest" (,,Manifeste du surréalisme") 1924. aastast defineeris
sürrealismi kui ,,puhast psüühilist automatismi, mille kaudu püütakse väljendada ... tõelist
mõtteprotsessi." Sürrealism pidi ületama piirid unenäo ja reaalsuse, mõistuse ja
hullumeelsuse ning objektiivsuse ja subjektiivsuse vahel. Nende teemadega tegeles
Breton ka kirjanikuna. Romaanis ,,Nadja" (1928) segas ta argiolustikku
hallutsinatsioonidega. Koos Paul Éluard'iga kirjutatud ,,Patuta eostamine" (,,L'Immaculée
Conception") püüdis verbaalselt edasi anda erinevate vaimuhaiguste olemust. ,,Suhtlevad
nõud" (,,Les Vases communicants," 1932) ja ,,Hullumeelne armastus" (,,L'Amour fou,"
1937) kompavad piire unenäo ja ärkveloleku vahel. Samal ajal kirjutas Breton palju
sürrealismi puutuvat esseistikat ja kriitikat, mis oma vastuvaidlemist mittekannatavas