Andres Ehin
Maha jättes turukotid jooksevad nad metsa poole amokki.
Nii et käbilinnul jääb imestusest lahti nokkki.
Nad heidavad metsa maha ja kuulavad, kuis kukkuvad käod,
Ning rõõmsaks saavad taas nende näod.
Aga peagi on jälle sügis ja paljad oksaraod
Ning nende ümber põimitud on tuule hallid maod.
Läbi pori minnakse koju või poodi.
Igaühel oma töö või abieluvoodi.
Humoorikas luuletus "Naiste mäss" näitab, millised on inimesed, kui ei pea mõtlema
argimuredele. Suvi, selles luuletuses, kujutabki puhkust või eemalepääsu tööst ja kurnavast
rutiinsest ning vahel ka tüütavast abielust. Luuletuse ajastu on kindlasti vene aeg, kui pidi
poodides pikkades järjekordades seisma, et midagi osta. Minule meenutab luulerida - direktorgi
magab, kõht punnis ja plass NSVL-i, kus töölised rügasid tööd ja laisad ülemused lasid leiba
luusse. Luuletuse lõpp, kus jõuab kätte sügis, ongi märk rügamise alustamisest, tööaasta
annaabi.ee 
