EESTI RAHVAKULTUURI ARENG JA MÕJUTUSED AASTATEL 1954- 1990
(Viires 1998).
Ajavahemikku 1970. aastatest 1980. aastate keskpaigani ehk nn
stagnatsiooniaega iseloomustas senisest aktiivsem venestamine ja tsentraliseerimine
ning olmepingete süvenemine. Maal ühendati väikesi kolhoose suuremateks, paljud
külad jäid ääremaale ning hääbusid. Seda hoogustas ka väikeste maakoolide,
raamatukogude ja kultuurimajade sulgemine. Paljud linlased lõid tugeva emotsionaalse
sideme oma maakoduga, senisest rohkem hakati argikeskkonnas väärtustama ajaloo-,
kunsti- ja looduspärandit, elustus rahvusromantika. Väga populaarseks muutus
pärimuskultuuriga tegelemine, eriti koorilaul ja rahvatants, samuti hakati taas hindama
käsitööd. Olukorras, kus poliitiline avalikkus puudus, väljendati oma hoiakuid
privaatses, sõpruskondadena toimivas kultuurisuhtluses. Samalaadne roll eestikeelsel
meedial, eriti kultuuriväljaannetel. Arhidektuuri hakati väärtustama rahvusliku ehitus- ja
elamiskultuuri traditsioone (Viires 1998).