Eesti suuline keel ja suhtlus
erinevuste põhitüübid.
Sõnavara
1. Suurem osa sõnu on samasugused nii kõnes kui kirjas, aga on ka erinevusi.
2. Kirjalikku teksti iseloomustavad spetsiifilisemad, valitud sõnad või fraasid, mille asemel on
suulises jutus nö esimesed valikud (leidub on olemas, põgus juhuslik, paberossi suitsu,
mõtleb tahab, peenel häälel peene häälega, pisikesed väikesed).
3. Kõnes on sõnu, mida kirjakeel väldib (no, noh, vat) või keelab, pidades neid argikeelseteks
(kudas, nisukene).
4. Nimisõnad ja verbid kirjatekstis peaaegu ei kordu, suuline tekst on kordusi täis.
5. Kõnes on palju enam sõnaliike, mis pole nimisõnad ega verbid: asesõnad, sidesõnad,
adverbid jms.
6. Kõnes on mitmed sõnad lühenenud või muul viisil erinevad kirjutatud keele sõnadest
(sis=siis, mõtsin=mõtlesin, tndab=tähendab jne).
Grammatika
7. Kõnes ja kirjas kasutatakse sarnaseid käände- ja pöördelõppe ja tunnuseid.
8
annaabi.ee 
