Arbujad
Kersti Merilaas(1913-1986) tundeväljendus, intiimsus ja spontaansus oli tema tunnusteks.
Kriitika hindaski eelkõige naiseliku andumis- ja olemisrõõmus näiliselt lihtsa, ent täpse ja
peenejoonelise väljendajana. Esikkogu ,,Maantee tuuled"(1938) pealkiri ja nimiluuletus
viitavad Merilaasile omasel optimistlikul viisil elule kui vabadusse kutsuvale maanteele,
mis rõõmustab paljutõotavate kaugustega, kuid ka rännaku endaga. Vaatamata
nõrkushetkedele ja elu argihalluse tõdemisele on noore Merilaasi eluhoiak julge ja
avatud. Selles suhtes sarnaneb ta B.Alveriga, kelle luulel on samas kokkupuutepunkte
arbujate n-ö metafüüsilise liiniga, eriti H.Talvikuga.
Mis on nukker nuuksatus,
mis raske ohe?
On mere kohal pilv
kui hiigla lohe.
Ta poole pahisedes mõõnab voog.
Ta londi langetab.
Ta mere tühjaks job.
Ja mere põhja lagedal,
veekasvest kaetud.
See kõik saab jälle nähtavaks.
Mis mere põhja maetud:
su nuriteod,
su vaiksed mõrvad.
Su sikusõrad,
annaabi.ee 
