katoliiklusele ning geograafilisest eraldatusest. Keel säilis Pürenee poolsaarel (tänapäeva Hispaanias ja Portugalis) 8. sajandini ning Walafrid Strabo kirjutiste järgi Doonau alamjooksul 9. sajandi alguseni. Krimmis säilis gooti keel 18. sajandini, arenedes krimmi gooti keeleks. Teadmised gooti keele kohta pärinevad peamiselt 4. sajandi piiblitõlkest, mille autor oli piiskop Wulfila. Säilinud on Codex argenteus (188 lk.) ja Codex Ambrosianus (193 lk.). Teised allikad ei ületa pikkuselt 4 lehekülge. Säilinud on umbes kolmveerand Uuest Testamendist ja üksikuid salme Vanast Testamendist. Wulfila leiutas piiblitõlke tarbeks kreeka tähestiku põhjal gooti tähestiku. Varem kirjutati gooti keelt ruunidega. Gooti keelel puuduvad tänapäevased järglaskeeled, ent ta on väga lähedane muinaspõhja keelele, millest on arenenud skandinaavia keeled, samuti on ta lähedane vanaülemsaksa
were not the only colors used. There are texts written in red or even gold, and different colors were used for illumination. Sometimes the whole parchment was colored purple, and the text was written on it with gold or silver (for example, Codex Argenteus). Irish monks introduced spacing between words in the 7th century. This facilitated reading, as these monks tended to be less familiar with Latin. However, the use of spaces between words did not become commonplace before the 12th century. It has been argued that the use of spacing between words shows the transition from semi-vocalized reading into silent reading.
annaabi.ee 
