Eesti teatri lühiajalugu
Teater muutus tsirkusest pühakojaks, täites oma ülesannet, rääkides
armastusest ja surmast, ilust ja häbist, valust ja leigusest, kirest ja kannatusest. Karl
Menning sukeldus nii kirglikult asjade olemusse, ei ei märganud kuidas publikul
hakkas igav. Milleks armastus ja surm , kui on olemas laulumäng ja seiklusetendused?
Hiljem Karl Menning avastas, et saal on tühi . Pööbel lahkus parematele jahimaadele-
kabareedese ja kõrtsi, kus ei pidanud palju mõtlema. Vanemuise juhid olid arevuses,
otsustate, et Manning peab laulumängu repertuaari tagasi võtma. Muidu ollakse
publikust ja rahast ilma. Kuid Karl Menning ütles ,, EI" , mille peale teda kihutati
välja. Menning ei naasnud enam kunagi teatrisse, jäädes elu lõpuni kibestunud
üksikuks inimeseks.
Umbes 40 aasta pärast 1. Põlengut äraksid tartlased pommiplahvatuste pelae,
Oli sõjaaeg. Vanemuise teater põles jälle. Teater kadus leekides ja pärast nende
annaabi.ee 
