EESTI HOBUSE PÕLVNEMINE
Eesti hobune on lootustandev rakendihobune (Briggs ja Hamilton
2007). Mitmekülgse kasutusotstarbega hobustel peavad olema teatud omadused nagu hea
iseloom, julgus, kuulekus, energilisus, hea liikumine, vähenõudlikkus, tugev ja
proportsionaalne kehaehitus. Kuid mitte igasugust hobust ei tasu säilitada, seega on
eesmärgiks ka hobuste aretus, kus jälgitakse välimiku ja jõudlusomaduste parandamist
(Briggs ja Hamilton 2007). Ohustatud tõu puhul ei saa kasutada samasuguseid
aretusmeetodeid, kui oluline isendite arvukuse tõus, sest meetod, mis arvuka tõu puhul on
progressiivne, võib halvasti mõjuda piiratud genofondiga tõus. Näiteks paremate täkkude
laialdane kasutamine ja nende intensiivsele hobuste parandamisele ahendab genofondi,
väheneb heterosügootsus ja suurenevad riskid (Fitzpatrick, 2008). Vaatamata sellele, et eesti
hobuse tõus on nii liinide kui ka täkkude arv aretustööks piisav, ei ole tegelik olukord sugugi
hea