1600 - 1700 aretati malta koer väiksemaks ning tänu sellisele intensiivsele aretusele oli koer vahepeal väljasuremisohus. Hiljem ristati malta koeraga teisi tugusid, näiteks puudlit ja kääbusspanjelit. Tugu ristati ka Ida-Aasiast toodud kääbuskoertega, kes toodi Inglismaale Lääne-India kaudu. Selline tugude segamine päästis küll malta koera väljasuremisohust, kuid muutis tu väga ebaühtlaseks ja erinevaks. Tänapäeva malta koer vib oma välimuse eest tänada aga Inglismaa aretajaid. Malta koer on oma iseloomult elurmus koerake, kes aga vajab palju hoolimist ja hellitusi. Seda koera ei saa pidada tarandikes vi puuris, samuti suurtes kennelkasvandustes. Nagu kik väiksed koeratud, ei sobi temagi väikeste laste mängukaaslaseks. Ka malta koer vajab liikumist, kuid ta ei ole jooksukoer. Ta tipib meelsasti omaniku krval jalutusretkel, kuid ei pane pahaks ka süles kandmist. Karvastik peab olema siidine, sirge ja ulatuma maapinnani. Värvus peab olema puhas valge
ratsastamisega, et hobune oleks sobilik ka igapäeva sõitmiseks nii endale kui ka lastele ja turistidele. Kindlasti peab olema hobune ka ilmekas, et oleks müüdav. Tuleviku suhtes on kasvatajad öelnud, et on inimesi kellele on saanud just see tõug kalliks ja kasvatavad just seda tõugu. Kuid neil on kahju, et hakkavad kaduma täkuliinid, mis omal ajal olid väga hinnatud. Kogu aretuse säilimine ei ole kerge töö, sest tori hobune on meile sama vajalik tulevikus kui on praegu. Aretajaid kurvastab see, et on palju niinimetatud segajaid, kes ei innusta kasvatajad tööle, vaid pigem hirmutavad. Ning et kasvatajatel endil peab olema oma nägemus, millist Tori hobust tahetakse, mitte ametnikul, kes tihtipeale teeb otsuse oma arvamust mööda. See on aretajatele väsitav ja hirmutav, kui liiga ära kasutatakse seaduse võimu. Ametnikud peaksid pigem soovituslik ja nõuandja pool olema. Selline üleolev olek
annaabi.ee 
