„Faust“ - Johann Wolfgang Goethe
,,Faust"
Johann Wolfgang Goethe
Issanda ja Mefistofelese vaheline leping seisnes selles, et esmalt Moosese raamatu järgi lõi
jumal inimese endanäolisena valitsema kõige elusa ja elutu üle. Mefistofeles on seisukohal, et
inimene on mannetu, igavesi nurjuv. Ta võrdleb teda tirtsuga, kel puudub lennuvõime. Jumal
annab Mefistofelesele vabad käed Fausti hinnata ja sõnastab väga olulise arenguprintsiibi: ka
kurjast kasvab hea. Probleem ei ole niivõrd Fausti erakordses isikus, vaid inimese olemuses
üldse. Issand tunnistab, et kuigi pime tung veab inimlast, ta siiski aimab, ihkab õiget rada.
Fausti ja Mefistofelese vaheline kokkuleppe tuum seisnes selles, et teose algul on Faust
depressioonis. Ta on rahulolematu iseenda teadmistega (s. o inimkonna teadmistega üldse).
Ta nõuab endalt maksimumi, tahab jõuda olemusliku algeni (,,vaid mõistaksin, mis on su
tuum/ maailm ja elu, aeg ja ruum