sajandil Inglismaal 17. sajandil toimus Inglismaal äge poliitiline võitlus, mis viis konstitutsioonilise monarhia kehtestamisele. Kodanlik revolutsioon avas tee kapitalistlikule tootmisviisile. Väga oluliseks Inglismaa majanduselus oli laiahaardeline koloniaalpoliitika, mis tõi emamaale toorainet ja tööjõudu. See tingis tööstuse kiire kasvu ja kaubanduse enneolematu ulatuse. Majanduse õitsengule kaasnes elav kultuurielu. Kuni 18. sajandini ei olnud Inglismaa üldisse kunsti arengulukku oma sõna öelnud. Ta polnud suutnud rahuldada isegi oma maa kunstivajadusi, oli vaid pakkunud töövõimalusi võõrsilt sisserännanud kuulsatele meistritele nagu H. Holbein ja A. van Dyck ning ka teistele vähemtuntud kunstnikele. 18. sajandil kujunes inglise rahvuslik kunstikoolkond, milles eriti väljapaistev oli maalijate osa. Maalikunstnikud W. Hogarth, J. Reynolds, T. Gainsborough, J. Romney jt. lõid teoseid, mille kuulsusele kodumaal kaasnes ka tunnustus võõrsil.
tsenseerimine (kasvõi juba valiku kaudu), Ain Kaalep ja Ellen Niit, ning see aitasid need sarjad koos pagulaskirjanike osalise legaliseerimisega kaasa eesti kirjan järel kassetipõlvkonna esindajad PaulEerik Rummo, Mats Traat, Jaan Kaplinski, Hando Runnel, Viivi Luik jt. Eraldi võib esile tõsta PaulEerik Rummo suurt tähelepanu äratanud ja eesti luule arengulukku sügava jälje jätnud kogu “Lumevalgus... lumepimedus” (1966). Mitmed nimetatud autoritest kirjutasid hiljem ka proosat või saidki tuntuks eeskätt proosakirjanikena (näit. Kross ja Traat). 1960 ndail hakkas oma jätkuvalt kõrgetasemelist loomingut uuesti avaldama ka Betti Alver, kes lisaks sellele tõi eesti lugejani “Jevgeni Betti Alver