haaratud ka suu, keele ja kurgulae lihased, mis avaldub düsartria ehk segase, raskendatud kõnelemisena. Intellekt ja vaimne areng on neil lastel normaalsed (Haigused ja... 2007). Suuremal osal enneaegsetel või väga väikese sünnikaaluga lastel esineb PCI-d siiski harva. Sagedasemad on kerged motoorsed häired jäme- ja peenmotoorses koordinatsioonis, visuaal- motoorsetes oskustes, neuromtoorsetes võimetes ja psühhomotoorses arengus. Häired avalduvad kohmakuses ja arengulistes koordinatsioonihäiretes, mis võivad siiski mõjutada lapse individuaalset arengut (Utsal, 2006). Vaimse arengu peetusega lapsed arenevad sageli motoorselt normaalselt ja teisalt võib motoorse arengu mahajäämus toimuda neuroloogilistel põhjustel, mis ei puuduta intellekti (Tiko, 2006:9). Edaspidine lapse perioodiliste läbivaatuste sagedus sõltubki tema kasvu ja arengu iseärasustest, kaasuvatest tervisehäiretest ja haigustest, samuti pärilike, pre- ja perinataalsete
kui inimene on teatud informatsiooni omandamiseks küps – imikule ei saa õpetada matemaatikat) Kogemusi tuleb koguaeg juurde aga küpsemine lõppeb teatud eas ära. Areng on protsessi keskne. Mõtlemine on staatiline ja protsess (kuidas me teatud eesmärgini jõuame) on dünaamiline. Mis on arenguliste muutuste peamine põhjus? On aistinguid, mis tulevad kehast seest ja ka neid, mis tulevad keskkonnast. Keskkonna ja pärilikkuse dilemma – mõlemad mängivad rolli indiviidi arengulistes muutustes. Pikkus, kehaehitus, hääletoon, musikaalsus, häbelikkus, keele omandamise iga, emotsionaalsus, ärevus, neurootilisus (jne.) on need asjad, mis võivad vanematelt lastele edasi kanduda läbi geenide. Füüsilistest omadustest on ka käepigistuse tugevus päritav vanematelt. Võetakse interaktsionistlik seisukoht – inimese arengus on oluline nii keskkond kui pärilikkus. Arengu järjepidevus/perioodilisus. Kvantitatiivne (pikkus) ja kvalitatiivne (inimese
annaabi.ee 
