Sissejuhatus materiaalse kultuuri uurimisse
Emil Vedel arendas seda meetodit edasi ning eristas nende meetodite raames
Eelrooma rauaaja.
Maailma arheoloogiasse viis tüpoloogilise meetodi Oscar Montelius. 20. sajandi
alguses peeti teda ikkagi arheoloogilise tüpoloogia isaks, Hildebrand jäi liiga
lokaalseks. Ta hakkas looma tüpoloogilisi sarjasid ning hakkas kontrollima nende
õigsust ka suletud leidude abil. Mõtles välja selle, et igal esemel on olemas
eseme arengukaar (mingil ajal ese tekib, saab oma õitsengu ning siis mandub).
Sophus Müller (taanlane) uuris varast rauaaega. Jagas Rooma rauaaja kaheks
perioodiks haudade leiukomplekside abil, arvustas Monteliust, et too ei kasutanud
leiukontekste. Ese ja kontekst kuuluvad kokku!
Võib öelda, et juba 20. sajandi alguseks oli Põhjamaade arheoloogia tüpoloogia ja
kronoloogia suures osas paigas. Suudeti esemeid, kalmetüüpe, asulakohti panna
ajaliselt õigesse järjekorda.