FRÖBELI PEDAGOOGIKA PÕHIMÕTTED JA NENDE MAAILMAVAATELISED EELDUSED
Fröbeli pedagoogika teiseks haaravaks põhimõtteks on arengu idee. Tema teeneks jääb, et ta
seda arengu mõistet on rakendanud pedagoogilisele küsimustikule ja sellest tõmmanud
tarvilikud konsekventsid. Inimene ja inimsus pole midagi viimistletud ja lõplikult valmis
kujunenud, vaid ta on kestvas ja pidevas saamises, mis ühelt arenguastmelt sammub edasi
järgmisele, jõudes nii ainult relatiivselt lähemale lõpmatuses ja igavikus peituvale eesmärgile.
Fröbel toetub oma arenguidees üksikasjalikul selgitusel kaasaegsele filosoofiale.
Ühtsuse ja arengu idee moodustavad Fröbeli pedagoogika kõige üldisemat laadi eeldused.
Inimene on oma loomult hea. Kasvatuse ülesandeks on valvata, et inimese vaimne töö saaks
areneda ja kasvada. Vaimse elu ülesandeks on kujundada, elustada ja vaimustada vormitut
mateeriat. Kasvatuses tähtsaim ülesanne seisneb selles, et hoolitseda kõige varasemast lapse-
east alates selle tegevustungi arendamise eest