"Lähiminevikus", viimase 50 miljoni aasta jooksul on tekkinud mitmesuguseid mükoriisavorme, kus seensümbiondiks on enamasti samad kand või kottseened, mis moodustavad mõnedel peremeestaimedel ektomükoriisat. Mükoriisa areng on olnud eriti mitmekülgne kanarbikulaadsetel. Kanarbikulistel on välja kujunenud arbuskulaarse mükoriisaga sarnane erikoidne mükoriisa, kus seenehüüfid kasvavad rakkude sees. Erinevalt arbuskulaarsest mükoriisast ei levi aga sümbiontne seen rakust rakku, vaid peab alustama iga taimerakku asustades otsast peale: läbi välimise rakuseina. Mükoriisade teke Mükoriisade teke ulatub tagasi Vanaaegkonda Ordoviitsiumi, kui esimesed taimed hakkasid maismaad asustama. Kokku said autotroofne (taim) ja heterotroofne organism (seen), kes elustiililt täiendavad teineteist
moodustavad seened, kes tungivad läbi vaskulaarse taime juurerakkude, asustades kogu koorkihi juhtkimpudeni. Iseloomulikuks anatoomiliseks tunnuseks on hõimkonna Glomeromycota poolt moodustatavad struktuurid- arbuskulid ja vesiikulid. ·Ektomükoriisa- seenjuure tüüp, mille puhul levivad hüüfid peremeestaime juurerakkude vahel, nende sisemusse tungimata. Ektomükoriisale on iseloomulikeks anatoomilisteks tunnusteks Hartigi võrgustiku ja seenmantli olemasolu. Ektomükoriisa on erinevalt arbuskulaarsest mükoriisast nähtav ka palja silmaga. Seda moodustavad kand- ja kottseened ning vetikseened (riisikad, puravikud kandseente näitena). ·Erikoidne mükoriisa- anatoomiliselt iseloomustab seenehüüfide sissetung juurerakkudesse ning seenmantli ja Hartigi võrgustiku puudumine. Sellist mükoriisat moodustavad seened kuuluvad kottseente hulka. ·Orhidoidne mükoriisa- mükoriisa, kus seen moodustab juurte välimistes rakkudes tihedaid kerakesi ehk peletone. Seened on enamuses ektomükoriissed
annaabi.ee 
