Eestlaste nimepaneku traditsioon ja selle muutumine
Mõnede teadete
järgi on see nii olnud näiteks Rootsis, Bulgaarias ja judaistlikus traditsioonis, kuid selle võis
põhjustada ka kartus, et koos nime äraandmisega kaob õnn ja tervis ning inimene võib surra.
Et tegemist võib meil siiski olla kajastusega vanast soome-ugri kujutelmast, osutab see, et nii
handid kui mansid uskusid, et lapses kehastub surnud sugulase hing. Mõnelgi pool pandi
lapsele nimi alles siis, kui oli arbumisega kindlaks tehtud, kes sugulastest on ümber sündinud.
Kujutelm, et esivanema nime andmine tähendab ühtlasi tema ümberkehastumist, oli tuntud ka
laplastel. (Valk 2009)
Ainult harva on Eestis põhjendatud, miks on lapsele antud vanavanema nimi: siis saavat
pojastki samasugune tubli mees; siis saab laps õnnelikuks; siis on parem oma mulda läinud
sugu mäletada ja austada; ja et vastasel korral laps sureb. Erandlik on järgmine kirjapanek:
annaabi.ee 
