Kuigi muusika on oma olemuselt korduv, areneb see aeglaselt, samal ajal kui noote ja meloodia peeni rütmikaari meloodiasse aina lisandub. Teose võib jagada ligikaudu neljaks suureks eraldiseisvaks osaks, mis järgnevad lühikesele sissejuhatusele ja Bali ansamblitele iseloomulikule „signatuurile“. „Hoe down“- kutsub baritonsaksafoni tegema kiiremaid tiire ceilidh'i tantsupõrandal, eemaldama sellelt Fatty Arbuckle´i maskeeringut ja tõestama end kõigi teiste saksipere liikmete kõrval nagu tulepurujutt. Terve elu bassikäikude mängimist võib panna baritonsaksafoni unustama, et ta laulab samas registris Dietrich Fisher-Dieskauga, ning võib samas ka „medikaga tõmmata“ sama kiiresti kui iga bluegrass-kitarrist. „Geyset ghetto“- esimeses osas läheb tenorsaksafon võimust võtvas motiivilises aktiivsuses hoogu, enne kui ühinemipunktini jõuab
annaabi.ee 
