Eesti kirjanduse ajalugu II
Ta on õppinud Tartu Ülikoolis. Ta alustas ka doktoritöö tegemist, kuid see jääb sõja tõttu
pooleli. Tuleb ka mingil moel rollivahtus, kuid kirjandusega seotuks jääb ta sellegi poolest.
Ka Arbujate seltskonnas jääb ta aktiivseks. Ta on korduvalt Arbujaid esseistlikus vormis
peegeldanud. Ta lahkub 1944. aastal Rootsi.
Debüüt on täiesti arvestatav aastal 1935 teosega ,,Sonetid". Varasema loomingu tähenduses
hakkavad aga välja tulema toestes ,,Vanad majad" ja ,,Reheahi". Arbijatel on kesksel kohal
vormiteadlikkus, aga Kangro ,,Vanade majade" ja ,,Reheahi" hakkab kasutama pärimuste ja
legendide hämarat ainest. Neis tuleb otsene seos folkloorse tautstaga ja hakkavad ta
luuletustes liikuma nõiad, kummitused jms. Kangro mütoloogilisus tõlgendatakse mingi
võrulikkuse või lõunaeestlikkuse sisse. Sellist tendentsi näeme näiteks Jaigi luules ja proosas,
aga samas Kangro keelevalik on suhteliselt konkreetne ja teadlik, ta kirjutab valdavadlt Põhja-
Eesti kirjakeeles.