V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Selle
varemeil võime jälgida kolme laadi haavu --kõik enam või vähem sügavad: kõigepealt on
siin-seal ajahammas märkamatult närinud nende pealispinda, mis kõikjal roostesse on
läinud; siis on neid hulgana rünnanud poliitilised ja usulised revolutsioonid, mis juba oma
loomult on vihased ja sõgedad, kiskunud lõhki kirikute skulptuuridest ja niker-distest rikka
kuue, purustanud nende rosetid, katki löönud nende arabeskidest kee, ümber lükanud nende
raidkujud, mõnikord sellepärast, et nad mitrat kandsid, teinekord, et neil kroon peas oli;
5
9
lõpuks on nende kallal oma hävitustööd teinud moed, mis alates renessansi anarhilistest,
kuid hiilgavatest liialdustest ikka veidramaks ja totramaks muutusid, mõjudes kaasa
ehituskunsti paratamatule langusele. Moed on rohkem kahju teinud kui revolutsioonid. Nad
on kunsti ihusse haavu löönud, on tormanud isegi ta kondikava kallale, on ehitusi nudinud,