1911-1914 õppis Oskar Tartu ülikoolis rohuteadust. Tema kirjanduslik tee algas luuletajana. Debüteerinud 1907. aasta veebruaris, Thomas Oskary varjunime all, ,,Postimehes"kohmaka luuletusega ,,Elu". Võttis osa 1. Maailmasõjast farmatseudina. 1919-20 töötas ülikooli raamatukogus, seejärel raamatupoepidajana ja aastast 1922 oli Luts kutseline kirjanik Tartus. Mitmesugused elumuudatused nagu näiteks apteekriamet ja läbitehtud sõda mõjutasid Lutsu alkoholi tarvitama. Kahjulik harjumus jäi kirjanikule eriti külge Esimese maailmasõja ajast peale. Kuna Lutsu, Eesti esimese kirjaniku, kirjanduslikku tegevust hinnati kõrgelt, määrati talle 1941. aastal personaalpension. Lisaks anti talle 1945. aastal Eesti NSV rahvakirjaniku aunimetus. 1946. aastal autasustati teda Tööpunalipu ordeniga. Oskar Luts suri 23. märtsil 1953. aastal. Kirjanik maeti Tartu Tamme kalmistule, kuhu
Väheliikuvat eluviisi ja rahu armastav, lahkus ta kodust vaid selleks, et suvitada Palamusel ja Elvas. Paar korda aastas viibis ta reuma ravil Haapsalus, tegi mõned kirjanduslikud kõnereisid Eestis ja külastas oma juubelipidustuste aegu 1937. aastal Tallinna. Kirjutamisvilumus ja vestjaosavus tagasid talle elatusvõimalused. Aastas loovutas ta tavaliselt "Noor-Eesti" kirjastusele ühe kuni kahe teose käsikirja ning kirjutas ajalehtedele följetone. Apteekriamet, läbitehtud sõda ja mitmesugused eluvintsutused mõjustasid Lutsu alkoholi tarvitama. Kahjulik harjumus juurdus kirjanikus eriti Esimese maailmasõja ajast peale, põhjustades ajuti loominguliste võimete taandumist. Kui Luts 1906. aastal lõpuks oma vastvalminud majja kolis, tegutses ta memuaarikirjanikuna ning oma loomingu kogutud teosteks koondajana. Samuti avaldas ta maaainelise jutustuse "Jüri Pügal" (1945), samuti vesteid ja artikleid ning tõlkis A. Novikov-Proboi ja A
annaabi.ee 
