Kunsti ajalugu
Selle viielöövilise transepti,
aatriumõue ja narteksiga sakraalhoone mõjus tänu hästi läbimõeldud mahtudele (aatriumõu,
narteks ja basiilika peakorpus olid ühelaiused) kompaktselt ja terviklikult. Siseruumis oli
sariklaega kaetud hästi valgustatud kesklööv külglöövidest tunduvalt avaram, altariosa
eraldas muust ruumist peale triumfikaare ka madal altarivõre. Samu põhimõtteid rakendati ka
teiste varakristlike kirikute interjööris, kust läbi valgmiku ja apsiidiseinas olevate akende
tõstis eriti hästi esile kirikute rikkalikku mosaiikkaunistust. (Santa Maria Maggiore Roomas
432.-440., sammastel talastik, kassettlagi; Santa Sabina Roomas 422.-432., sambad ühendatud
kaartega, sariklagi jt.). Varakristlikul perioodil Lähis Itta ehitatud kirikuhooned olid
kompaktsemad, lähenesid tihti põhiplaanilt ruudule, põhimassilt olid lähedased kuubile, neil
puudus aatriumõu, kaaristuna väljapoole avaneva narteksi kõrvale aga püstitati kaks torni.