Inimõigused ja nende piiramine õigusega
tunnistati riikliku seadusandja tahet. Marxi teooria üldine eeldus, et inimõigused toetuvad
teatud ajaloolise kategooriana esinevatele ühiskondlikele suhetele, ei anna piisavalt alust
universaalsetele inimõigustele, sest ta käsitleb inimesi vaid kui hic et nunc. Marx ei arendanud
kasutatud mõistet ,,tegelik inimene". Õiguse sotsioloogilises koolkonnas öeldakse
loomupäraste õiguste kui ka õiguste analüütiliste koolkonna apriorismidest. Selle teooria järgi
hinnatakse õigused relativistlikul meetodil ning peamine rõhk on pandud huvi küsimusele, mis
on aga seaduse aluseks. See loob vastuolu nimetatud teooria ja inimõiguste universaalse
põhjendamise vahel. Enamiku inimõiguste teooriate iseloomulikuks jooneks on see, et siin
esitatud mudelis piiravad nad ennast ka ainult miks-küsimusega ning jäätavad kuidas
küsimuse kõrvale või jätavad tähelepanuta testpidises suunas liikumistele [Zajadlo 2001, lk
25].
2