Hegel “Kes mõtleb abstraktselt”, Kanti metafüüsika
segunevad kõikide teaduste piirid ja ühtki neist ei saa käsitleda põhjalikult, tema enda loomusest lähtudes. See
eripära võib seisneda kas objekti, tunnetusallikate või tunnetusviisi kas siis kõigi kolme või mõnede neist
erinevuses, alles sellele saab tugineda mõte võimalikust teadusest ja tema ulatusest. Kant väidab,et metafüüsiline
tunnetus peab sisaldama ainult aprioorseid otsustusi, seda nõuab tema allikate eripära. Aprioorsne tunnetus
jaguneb analüütiliseks ja sünteetiliseks. Sünteetilised otsustused vajavad teistsugust printsiipi, kui seda on
vasturääkivuse seadus. On olemas sünteetilised otsustused a posteriori, millel on empiiriline päritolu, kuid on ka
selliseid, mis on tõsikindlad a priori ning puhtast arust ja mõistusest pärinevad. A priori anal on paratamatu, ei
ole üldkehtiv. Aposteriori sünteet on üldkehtiv, ei ole paratamatu.Kogemu-sotsustused on alati sünteetilised.