Vana-Kreeka kunsti perioodid
nakatavad emotsioonid, mida väljendati poosides, zestides ja näoilmes.
Hakati kujutama ka psüühikat. Tekkis ladus ja elav, reegleid eirav ja sageli
asümmetriline stiil.
Hakati kujutama füüsilisi ja hingelisi kannatusi, võitlust, võitu ja surma.
Skulptuurid näitasid igas vanuses ja seisundis inimestest.
Kuigi väga populaarne oli kujutada võitlust ja piina, siis ei väljendanud
siiski ka ainult seda. Väga popolaarsed olid ka Apollonite ja Aprhroditede
kujud, mis lähtusid Praxitelese (tuntuima Attica skulptori) kaunist stiilist,
kuid olid mõnevõrra realistlikumad. Praxiteles kujutab nende nöoilmet ja
kehakeelt elava ja erootilisemana, kui enne.
Kunsti iseseisvumist omaette väärtuseks näitas hellenistlikul ajal välja
kujunenud kunstiturg, väikeste meisterlike kujukeste, medalite ja
keraamika ning muude kösitööesemete tootmine müügiks. Levis ka
kunstiteoste kogumine ja kuulsatest teostest koopiate valmistamine.