Friedebert Tuglas "Inimese vari"
Maret trotsis magamatuid öid ning südant murdvat muret poja tõttu, kuid sellest hoolimata lahkus
haavatu hing kehast. Ema süda lõhestus, lausa killustus suurest ahastusest, murest ja lootusetust
olukorrast. Emaarmastus purunes ning haavas Maretit justkui nuga mitmest kohast. See oli teose
kulminatsiooniks ning ühtlasi toimus hetkeks pingelangus, kuid kirjaniku osava sõnakäsitluse tõttu
ei kaota teos lugejas huvi, vaid hoiab seda üleval oma sünge ning appikarjuvalt südantlõhestava
meeleoluga.
Matustel oli ema suures meeltesegaduses. Ta ei suutnud uskuda, et matab oma poja, kes äsja jõudis
koju. Tema pime emaarmastus ei tekitanud Maretis kordagi kahtlust, et midagi võiks olla valesti.
Ema mõtles vaid kurbusele ning meeleheitele ja ahastusele, mis tapvalt piinas tema hinge. Sellele
meelenukrusele järgnes puänt, mis seisnes selles, et maret sai ühelt soldatilt teada, et ta ei matnud
oma poega maha vaid mingisuguse suvalise mehe
annaabi.ee 
