Nimetu
jälkust. Talvik kaasas oma palavikuluulesse ka ekspressionistlikke kujundeid, mis
annavad lugejale edasi eluängi, mille põhjuseks on oma võimetuse ja inimliku
piiratuse tunnetamine. Kõik suur ja tähtis jääb inimesele kättesaamatuks. Sellele on
iseloomulikud ka luuletuste pealkirjad. Näiteks ,,Pohmeluslikke mõlgutusi", ,,Laip
rannal", ,,Paaria", ,,Taud", ,,Rabas", ,,Ikalduse aasta", ,,Pohmelus", ,,Blasfeemiline
ballaad" ja ,,Üle haudade". Need mõjuvad rusuvalt, meeleheitliku appikarjena, mis on
rõhuv ja täis ängi, ilma vähimagi lootuseta [2].
3. Hilisem looming ,,Kohtupäev"
Heiti Talviku teine luulekogu kannab nime ,,Kohtupäev". See anti välja 1937. aastal.
Tema esimene teos peegeldas kaost ja selginemist üksikinimeses. Sama teeb ka
teine, kuid üldisemalt, oma aja, ühiskonna, maailma ulatuses ning suurema sisemise
küpsuse ja tasakaalukusega. Autori traagiline elutunnetus on veelgi süvenenud
annaabi.ee 
