Näimises pole süüdi mitte meeled
Kant väitis, et kui me maailma tajume sellisena, nagu me teda tajume, siis see ei tähenda, et
maailm tegelikult ongi selline. Hoopis meie mõistus on selline, et me ei saa maailma teisiti
tajuda. Antud referaadis vaatan lähemalt, kuidas Kant oma teoses Prolegomena on
tõstatatanud küsimuse, kuidas on võimalik puhtast mõistusest lähtuv tunnetus? Analüütiliste
lausete võimalikkusest on kerge mõista, kuna see tugineb vasturääkivuse seadusele.
Sünteetiliste aposterioorsete lausete võimalikkus põhineb aga kogemusel. Kanti arvates
sünteetiliste aprioorsete otsustusi tuleb otsida või uurida, kuna see ei tugine mitte
vasturääkivuse seadusele, vaid teistele printsiipidele.
Igasugune teadmine väljendub Kanti arvates otsustusena. Otsustus on väide millegi kohta; see
sisaldab subjekti ja predikaati. Otsustuste ehk teadmiste hulgas eristab Kant analüütilisi ja
sünteetilisi ning aprioorseid ja aposterioorseid. Üldse on Kanti järgi kolme liiki otsustusi:
annaabi.ee 
