Platoni õpetus olevast.
olemist ega ka mitte iseseisvust. Nende olemine on pelgalt osavõtus-olemine.
Kui aga ideed ja ajalis-ruumilised asjad on täiesti erinevad, siis kuidas on
ettekujutatav ideede kohalolu igas üksikus asjas või iga üksiku asja osavõtt tema liigi
ideest? Siit kasvab välja poleemika, mis läbib tervet traditsioonilist filosoofiat. Selle
poleemika algatajaks pole aga keegi muu kui Platon ise oma hilisemas dialoogis
“Parmenides”, kus ta muu seas näitab, millistesse apooriatesse võib viia ideede ja
“nähtavate asjade” vahekorra määratlemine osavõtu mõiste kaudu.
Meeltega tajutava maailma ja ideede vahekord on kõne all ka teises hilisteoses
“Timaios”. Siin käsitletakse “nähtava maailma” tervikut, mille kohta Platon kasutab
nimetust kosmos. Teoses on arutluse all järgmine küsimus – kas kosmos on alati
olnud või on ta kunagi alguse saanud? Kuna Platoni ontoloogia kohaselt on meeltega
annaabi.ee 
