Kirjandussemiootika
De
Man tegeleb palju Euroopa autoritega. Rilke, Baudelaire, Nietzsche, Rousseau.
Üldistab Saussure`i, Jakobsoni, Greimasi, Peirce`i, Todorovi ja teiste vaateid.
Kaks teost, tuntuim on “Lugemise allegooria” (“Allegories of Reading”, 1979)
1983 “Blindness and Insight”
“Lugemise allegoorias” on ära toodud väga sisukas artikkel “Semioloogia ja
retoorika”. Kirjandusteost ei ole võimalik viia ühese tähenduseni. Igas tekstis on
midagi, mida ta nimetab vastuoluks e. apooriaks, mis tekitabki paratamatu
mitmetähenduslikkuse. Apooriat ei saa taandada ühetähendusliseks, üheks
lugemisvõimaluseks. Need on “loetamatud kohad”, tekst dekonstrueerib ennast ise.
Mingid kohad nivelleerivad teatud interpreteerimise võimalusi.
1) Algab oma arutluskäiku sellest, et kirjandusteost ei saa käsitleda ühe referentsi
märgina, kodeerimise/dekodeerimise opositsioon ei tööta. (ei usu dekodeerimise
poeetikat)
annaabi.ee 
