Religioon õhtumaises kultuuris
vahenditega mõtlestada midagi infiniitset. Maakeeles siis lõplike vahenditega tuleb seletada
lõpmatuid nähtusi. Tulemus: teoloogia keel on ajast aega olnud analoogiline, metafoorne ja
sümboolne. Näiteks Jumal kui meie isa ei ole sõnasõnaline, tegemist analoogiaga.
Kunstilise kujundi teoloogiline väärtus tuleneb just sellest samast asjast. Kunstiga saab edasi
anda midagi sellist, millega normeeritud keel jääks jänni. Mõistuslikus keeles on ainult
tunnetetatav.
Apofaatiline traditsioon Jumalat saabki kirjeldada ainult kaudselt, kuna Jumal on
infiniitne, siis ükski finiitne vahend ei suuda Jumalakuju kuidagi adekvaatselt edasi anda.
Sellepärast me saamegi rääkida Jumalast ainult eituste kaudu. (siit ka mitme riigi religiooni
pildikeeld).
Kunstilised kujundid ja sümbolid ilmuvad, kui tekib vajadus väljendada midagi mõistusega
haaramatut, ainult aimatavat või tunnetatavat.
annaabi.ee 
