August Gailit ja Anton Hansen Tammsaare - õpimapp
populaarseks. Eks lugend siis Gailitit iga kirjanduslik ja, kui kätte sai,
mitte-kirjanduslik inimene! Kuidas keegi temasse suhtus, kas jaatades,
või eitades, see on teine küsimus, kuid igatahes sundis ta enesega
arvestama.
Gailit vastas vahest paremini kui ükski Siuru kirjanikest tolle ajajärgu
hingeelu. See ajajärk andis psükoloogilist tõukejõudu selle kirjanduse
paatosele ja nõudis omakord seda kirjandust. Gailit reageeris kõige
teravamalt ajajärgu apetiitidesse. Kuid kui ajajärk on möödund, tundub,
et kirjaniku kulminatsiooni mitte tulevikust ei tule otsida, vaid
minevikust.
See on tundmus, mis valdab Gailiti uut romaani lugedes.
*
Gailiti fantaasia pole olnud kunagi loogiline ega usutav, kuid siiski pole
ainult ta "Muinasmaa" loetav, vaid ka "Saatana karussellis", "Rändavais
rüütleis" ja "A. G. surmas" on mõndagi nauditavat -- olgu see stiili
lopsakus, lause rütmilisus või leit olukorra kummalisus.