Immanuel Kant
mis subjektile mõjudes kutsuvad esile nähtumuse (fenomeni) või meelelise kaemuse
kujutlused. Tunnetus sisaldab ainult nähtumust, „asjad iseeneses“ on põhimõtteliselt
tunnetatamatud. See ongi inimtunnetuse piir. Tõelise tunnetuse paratamatus ja üldine laad
põhineb igasugusest kogemusest sõltumatuil meelelise kaemuse vormidel (ruum ja aeg),
aru aprioorseil vormidel (kategooriad) ja meelelisuse ning aru seose aprioorseil vormidel
(transtsendentaalse apertsepsiooni ühtsus). Teadmised kujunevad Kanti järgi
välismaailmast saadud andmeist aprioorsete vormide vahendusel. Käsitledes üleminekut
meeleliselt ja arult mõistusele kui kõrgemale tunnetusvõimele, tuli Kant järeldusele, et
hinge surematusele, maailma tekkimise ja jumala olemasolu idee on vasturääkivad ning
tunnetatamatud, s.t selles suhtes on tunnetuse võimalused piiratud. Kanti õpetus mõistuse
vasturääkivusest (antinoomia) pani saksa filosoofias aluse dialektikale. Kanti filosoofia
annaabi.ee 
